30.07.16

Mustika-banaani purukook





Marjahooaeg on käes! Metsad mustavad mustikatest, põõsad on tikritest-sõstardest lookas, ja vist kõik eestlased on oma silmaga kinnituse saanud, et selle suve märksõna on vaarikauputus. Korilane minus on ka pead tõstnud ning sügavkülm vaikselt täitub. Eelmisel nädalavahetusel käisin ka Tartumaal maakodus karpe täis noppimas - saak oli korralik ja vähemalt uue aastani peaks nüüd hommikusöögimarju ja ehk ka mõne koogi jagu jätkuma. Kui maalt mustsõstrapõõsad pärast kaht intensiivset korjamist ainult grammi võrra tühjemaks olid jäänud, käisime ka Tartu linnas vanaema aiast läbi. Vanaema ise ütles meile telefonis, et kahjuks vaarikaid enam ei ole eriti. Khmm. Oksi polnud marjakobarate (sic! Ma pole kunagi sõna kobar vaarikate kohta varem kasutanud!) alt pea nähagi ning järjest uute karpide täitmisest sai tol hetkel maailma tähtsaim ülesanne. Hasart. "Kristi, tule vaata siia, kui palju siin veel marju on!" "Ei, ma ei saa, ma pean siin korjama!" Selline tunne oli, et kõrvale isegi ei saa vaadata, muidu äkki selgub, et see on ainult illusioon ning kõik need ilusad punapõsksed kaovad. 


Mis muud? Astelpajusid sel aastal eriti meil aiast ei tule, ning ka kirss oli päris kurb. Üks mari tal täpselt terve puu peale oligi - ju olid linnud oma töö teinud. Ja siis juba õunad-ploomid? Oeh, ei tasu liiga kaugele ka mõelda. Muidu tundub juba, et peaks piparkooke hakkama tegema ning lihavõttemune ka värvima. Iga asi omal ajal. Hetkel naudin igapäevast värske marja vitamiinilaksu ning ootan, et eestimaised lihatomatid valmis saaks. Suvi!



Astelpajud juba vaikselt lubavad...

27.07.16

Minu sellesuvised jäised triibulised ehk Kiivi & Musta sõstra Duo


Jäätis! Jäätis! Jäätis!


Kui üldiselt ma jätsifänn number 1 just ei ole ja isegi poest haaraks pigem kohupiimakreemi jäätise asemel (sõbrad võivad kinnitada, ka väike lusikas on mul tavaliselt selleks puhuks kotis olemas -> rubriik "mida kõike naise käekotist ei leia", aga see on juba teine teema...), siis vahel suvel ei ütle ka mina jäätisest ära. Üks on kindel, Itaalias ma gelatolettidest tühja pilguga mööda ei tuhise - kui õues on samad kraadid kui Eestis kogemata liiga hilja küdema pandud saunas, siis on külm jäätis täiesti omal kohal. Ikka lemmik pistaatsia esikohal, mõrkjas kohvi gelato tihedalt kannul. Sorbettidest on kindel võitja sidrun, kuigi kord proovitud tumeda šokolaadi sorbett, värvilt pea süsimust, oli ka oma nime väärt. 





19.07.16

Maapähkli-šokolaadikook





Mina oma tobedate linkidega, ei saa ka sel korral jagamata jätta: disainerite katsed kõige ebapraktilisemaid esemeid luua. :D See üksi taldrikuserval lebav kahvel on eriti kurb! Ja see võti, oeh...


Viimastel nädalatel olen pealinnast välja ka viimaks saanud, sel suvel vist esimesi kordi. Egas midagi, juuli keskel võib ju ka hooaja avada! Kõigepealt viis tee Teisele Kõige Suuremale Saarele. Hiiumaa kohtles hästi, vaated tornidest olid üle võlli kaunid (loomulikult pidi kõik nad läbi ronima) ning isamaalisust voolas välja absoluutselt igast fotokasilma jäänud kaadrist. Puhas nauding! Käid ringi, põselihased naeratamisest valusad ja muudkui imestad, et "küll on kaunis see minu...". 


Kahjuks selle pildi autorit ei tea, kes need kaadrid kõrvuti pani, aga müts maha, aus värk:




15.07.16

Kaera clafoutis' kirssidega


**Edited: Mis * siin maailmas toimub? Ärkasin täna hommikul üles ning esimene asi, mis telefonist vastu vaatas, oli "X ja Y marked safe during attacks in Nice". Mis mis mis siin maailmas küll valesti läks, kui sellised asjad toimuvad? Mis kohutav õigustus võis selle inimese peas olla, kes rekkal gaasipedaali põhja vajutas? Kohutav. Hirmus. Haige. **


Eile oli Prantsusmaa rahvuspüha, Bastille' vallutamise aastapäev ning kuna mul on selle konnasööjamaaga nii mõnigi kokkupuude elus olnud, siis pean ka tagasi Eestimaal olles 14. juulit ikka hea sõnaga (ja söögiga) meeles. Prantsusepärane ahjupannkook clafoutis' on lihtne sega-asjad-kokku-ja-vala-vormi küpsetis, millega saavad hakkama ka vähem vilunud küpsetajad. Taignale tuleb heldelt peale panna kõike, mis parajasti aias valmis on, ning juba vähem kui poole tunni pärast on maitsev kook laual. Clafoutis' on parim just ahjusoojalt ning mina, noorvasikas, võtaks alati ka miskit piimalist sinna kõrvale - olgu see kas või lihtsalt klaas piima, vaniljejäätisetörts või näiteks lusikatäis maitsestamata jogurtit. Valik ju lai. 




11.07.16

Mango-kookosekook


Suvelaiskus jõudis lõpuks ka minuni. Köögist vaatab vastu ainult poolik leib ja pakk keefirit, puuviljad on kolinud külmkappi, et nad liiga kiiresti halvaks ei läheks, mikser-kulp-taignakauss on kattumas tolmukihiga. Sest koju liiga tihti ei satu. Kui siis ainult kiirelt riideid vahetama, ja ainult selleks, et jälle jooksu panna. Kõlab nagu tavaline suvi maakodude vahel sõites? Jah, ainult selle vahega, et mul ei ole puhkus. Lihtsalt õu ja elu on plaanid minu eest paika pannud. :) 


Tore ja vahva on küll, aga blogi jääb ju nii unarusse! Nii et kui vähegi võimalust antaks, lükkan ahjule hääled sisse! Kook sai küpsetet võõras köögis, ja (küll mitte minu) puhkuse alguse tähistamiseks. 


Sel korral siis suvine ja päikesekuldne, võõramaa maitsetega. Tundub täpselt vale aeg mangost ja kookosest kooki teha, kui kodumaised marjad ja (lõviosas võõramaised) luuviljad just valmimas on? Ei ole hullu, tasakaal on paigas - nii koogi peale kui ka alla on kilode viisi maasikaid endale sisse aetud, kauem kui Prisma järjekorras vaarikapõõsaste vahel seistud ja kahe suupoolega marju söödud, kirsi-murelikividega nii enda kui ka kõigi sõprade aedade muruplatsid üle külvatud, kohustuslikke arbuusipoolikud ja veel enamuses küll kõhuvalutooreid, aga juba õiget värvi aprikoose unustamata.


Nii et kõik on korras, võib küll ühe koogi teha, kus tooraine tuleb kauge maa konservpurgist. Lisaks on kook veel gluteenivaba ka, kui keski seda taga ajab. Maitseb värskelt, mahlaselt, kergelt, magusalt ja suviselt - täpselt nii nagu ühte vihmasesse +12 kraadisesse Eestimaa suvepäeva sobib. Mango ja kookos - mätš meid in heven, ütlevad nii mõnedki. Nõustun. 


07.07.16

Vürtsikas porgandi-kookosesupp


Eile tegid kaks mu Tallinnast ära kolivat töökaaslast oma äramineku puhul karriõhtu ja oeh - nii head karrit ma pole tõesti kunagi saanud. Ei Indias, ei Inglismaal, ei Eestis. Armastusega ja oskuslikult tehtud. Igast suutäiest tunda. Ja parajalt vürtsi oli seal ka, hakkasin isegi mõtlema, et peaksin postituse pealkirjast selle "vürtsika" küll ära võtma. 

Karrikooli on nad Inglismaalt saanud ning ka paljud vürtsid olid nad just sealt kaugelt väljamaalt kaasa toodud. Üks iiri, teine inglise juurtega, on nad ju karrit kui Inglismaa rahvustoitu terve elu teadnud-tundnud. ;) Esmapilgul tundus, et ei ole see korraliku karri tegemine midagi nii raske. Aga jah, ühe õhtuga seda "õiget" rooga nende sõnul ei valmista. Kui siis ühe päevaga, aga ainult siis, kui lõunast köögis sitsid. Lihtsam ja stressivabam on aga kastmepõhjad eelmisel õhtul valmis teha, ning õigel õhtul on üle poole tööst juba tehtud! Paljud karrid vajavadki sarnast baaskastet, mida siis vastavalt retseptile edasi arendatakse. 


Üks porgandisupi pilt ka vahele.





05.07.16

Kaerapõhjal rabarberi-martsipanikook




See sai vist selle suve värskest rabarberist viimane kook (eks näis, kuidas kiusatus lubab või kui kiiresti muu värske peale tuleb, et rabarberi ära unustan). Öeldakse ju, et jaanipäev on piiriks rabarberi kasutamisel - pärast seda sisaldavat rabarber liialt oblikhapet ning enam ei ole kasulik seda toiduks tarvitada. Jaanipäev märgib eesti rahvakalendris ka teist piirjoont - vanarahva sõnul tuleb kasevihad tuleb enne jaani ära teha, muidu saavat nad nii nõrgad, et lehed kukuvad juba esimeste hoopidega ära. 


Meil oli see kook laual just jaanilaupäeval, nii et jäime veel napilt rahvakalendri järgi heasse kirja. 


Kui kasutad gluteenivaba kaerajahu, võid kooki ka gluteeni vältivatele serveerida. Kui poes kõrge mandlisisaldusega martsipani ei ole ja kasutad Kalevi martsipanimassi, siis tuleb kook kõvasti magusam, nii et võid taigna suhkrukogust veidi vähendada ning kattesse veidi rohkem kaerajahu lisada. Suured maiasmokad aga ilmselt ei kurda. ;)



03.07.16

Karamellise punasibula galett rukkipõhjal




Olen end siin tagasi hoidnud Brexiti või Regrexiti teemadel, aga kui päris aus olla, ei teagi, kas nutta või naerda selle lolli olukorra üle. Kõik need netis ringi käivad tabelid, kus on näha, kuidas vanuse kasvades kasvas ka väljahääletamise protsent, näitavad ilma seletusetagi, kuidas poliitika ning ajalugu mängib-mõjutab inimesi. Ja ka need kaardid, kus on näha, et linnades elavad inimesed hääletasid jäämise poolt, maapiirkondades valdavalt oldi aga selle vastu, annavad päris hea ülevaate UK tendentsidest. 

Seda, mida Euroopa toidumaailm kaotab, taga nutma vist ei pea...




01.07.16

Põhjata spinati-kukeseenepirukas


Elagu! On kukeseeneaeg! Kuidas mina oma väiksed kollased nupsikud sain, on tegelikult päris naljakas lugu. Tulin Balti jaamast rongilt kell-enne-kukke-ja-koitu mööda Telliskivi tänavat rattaga alla, kui äkki tundsin mingit väääga head lõhna. Pidurid põhja ja vaatasin ringi. Varavalges oli tänav veel inimtühi, aga teisel pool teed panid üks mees ja naine parajasti maasikakaste välja. Elan ise ümber nurga, aga sain alles nüüd teada, et nad käivad seal igal hommikul head ja paremat müümas. Maasikad-tomatid-metsmaasikad-herned-kartulid-murakad(!)-porgandid-KUKESEENED jms. Hea lõhn tuligi värsketest magusatest maasikatest - ka teisel pool tänavat nii tugev, et unesegane rattur pidi pidurid põhja lükkama. :D


Uudistasin siis letti lähemalt ning lahkusin lõpuks karbitäie kukeseentega. Tundsin ka, et müügimees tegi head tööd, aga mõnel hetkel on isegi täiesti nauditav ja aktsepteeritav, kui sa tunned, et sulle miskit pähe määritakse. Kui sa ise tahaksid niikuinii seda osta, siis on see ju okei? :D